Arvamus: Windows Phone 7.5 Mango

See ei saa olema tavapärane millised-on-uuendused-võrreldes-vana-versiooniga arvustus. Miks? Sellel on kaks põhjust. Esiteks, Windowsi mobiilsete operatsioonisüsteemide (WP7 + Windows Mobile) turuosa on alla 2%, mistõttu ei pakuks tavapärane arvustus huvi vähemalt 98% lugejatest (tõsi, selline järeldus on mõnevõrra meelevaldne). Teiseks, need 1,midagi%, kes WP7-t kasutavad on tõenäoliselt WP7-entusiastid, kes teavad Mango uuenduste nimekirja paremini kui meie seda eales teadma saame. Käesoleva kirjutise eesmärk on alalüüsida kas WP7’l koos Mango versiooniuuendusega on kohta päikese all või mitte.

Kui me esmakordselt WP7’t arvustasime, siis olime pehmelt öeldes lummatud selle kasutajaliidesest, mis pakkus värskendavat vaheldust harjumuspärasele ehk Androidile ja iOS-ile. Microsoft on WP7 puhul suutnud alla suruda oma kaasasündinud kopeerimisinstinkti ning loonud midagi tõeliselt uut, omanäolist ja esteetilist naudingut pakkuvat. WP7 näeb välja ja töötab selliselt, et isegi disaini ja kasutajaliideste kroonimata kuningal, Apple’il, on põhjust pead kratsida.

Siinkohal võib tekkida küsimus, et miks me koguaeg jaurame mingist kasutajaliidesest ja selle ilust. Telefon on töö tegemiseks ja selles jooksva operatsioonisüsteemi väljanägemine on täiesti teisejärguline. Jah ja ei. Nutitelefonil on tõesti osad tuumikfunktsioonid ilma milleta ei ole esteetilise kasutajaliidese ning mugavusega midagi peale hakata. Näiteks veebibrauser, e-posti rakendus, multitasking, kopeeri-lõika funktsionaalsus, rakendustepood jne. Siin aga peitubki Mango versiooniuuenduse olulisus. Nimelt on Mango meie hinnangul suutnud kasutajani tuua kõik olulisemad tuumikfunktsioonid säilitades seejuures oma unikaalse ja nauditava kasutajaliidese, mis muudab WP7 vähemalt paberil tõsiseltvõetavaks alternatiiviks Android’ile ja iOS’ile.

Miks see kasutajaliides siis ikkagi nii oluline on? Sest kasutajaliides on ainus operatsioonisüsteemi osa, mida me kõik vahetult kasutame. Kasutajaliides teeb operatsioonisüsteemi funktsionaalsuse kasutajale kättesaadavaks. Kõik funktsioonid, olgu neid palju või vähe, jõuavad kasutajani läbi kasutajaliidese. Seega kui kasutajaliides on hea, siis on seadme funktsionaalsust lihtsam ja mugavam kasutada.

Lisaks eeltoodule on heal kasutajaliidesel meie hinnangul veel üks külg – esteetiline. Ja kuigi esteetika nagu kõik muu kunsti ja selle tajumisega seonduv on sügavalt subjektiivne, siis on siinkirjutaja hinnangul WP7 esteetiliselt üks kõige nauditavamaid kasutajaliideseid, mis turul olevatel nutitelefonidel saada on. WP7 kasutajaliides on äärmiselt minimalistlik, puhas ja voolav. Hiiglaslikud pealkirjad, ilus font, must-valged menüüd, rakenduste horisontaalne ehitus – see kõik teeb WP7 kasutamise nauditavaks. Ja meie hinnangul peaks seadme kasutamine olema ka nauditav kogemus mitte üksnes viis töö ära tegemiseks.

Lisaks õnnestunud kasutajaliidesele on Microsoft hoolitsenud selle eest, et tootjatel kasutajakogemust ära ei õnnestuks solkida. Nimelt on Microsoft seadnud telefonitootjatele tehnilised miinimumnõuded, millele kõik WP7’t kandvad nutitelefonid peavad vastama. See omakorda tagab, et iga WP7 seade töötab suudab sujuvalt ja tõrgeteta jooksutada WP7 kasutajaliidest. Teine ning veelgi olulisem Microsofti poolt kasutusele võetud abinõu on keeld operatsioonisüsteemi skinnida ehk keeld WP7 kasutajaliidest oma originaalsete mõtetega modifitseerida. Viimatinimetatud keeld ei teeks paha ka Android’i kogukonnale, kus hoolimata Google’i pingutustest sõbraliku kasutajaliidese loomisel suudavad tootjad oma originaalsete kasutajaliidestega üldjuhul kõik pingutused ära nullida.

Seega on WP7 Mango versiooniuuendusega jõudnud funktsionaalsuselt enam-vähem võrreldavale tasemele oma suurte konkurentidega ja kasutajamugavuselt vähemalt samale tasemele, kui mitte kõrgemale. Siinkohal peame aga rääkima mitmest “agast”. Näiteks ei saa WP7 kuigi hästi hakkama olukorras, kus ühe Google konto all on mitu kalendrit. Põhimõtteliselt on mitme kalendriga töötamine võimalik kuid sellise lahenduse seadistamine väljub tavakasutaja mugavustsoonist. Häälkäskluste kasutamine ei ole kuigi praktiline, kuivõrd Mango ei suuda talle jagatavatest käsklustest üldjuhul aru saada. Otsingumootor on loomulikult Bing ja ainult Bing, mis ei pruugi kõigile meelepärane lahendus olla. Kaardirakenduse juurde käivad soovitused söögikohtade jms osas Eestis ei tööta. Keskne teavitussüsteem puudub, st. kõik teavitused on kuvatud lock screen’il ja rakenduste ikoonidel kuid puudub üks koht, kus näeks kõiki teavitusi korraga. Veebilehekülgedel olevaid videoid ei saa mängida muul kujul kui täisekraanil. Twitteri integratsioon on kuid direct message’id saata ei ole võimalik.

Kõik eeltoodud puudused on aga tühised võrreldes WP7 peamise vajakajäämisega, milleks on kõik rakendustega seonduv. Alustame kohalikest probleemidest – nimelt ei ole võimalik Eesti krediitkaardiga WP7 Market’ist rakendusi osta, mis piirab oluliselt meile saadaolevate rakenduste hulka ja mis olulisem, kvaliteeti. Teiseks, tõeliselt heade rakenduste arv on minimaalne ning rakenduste üldine kvaliteet on madal. Näiteks õnnestus meil testperioodil tõmmata mitmeid rakendusi, mis ei teinud mitte midagi. Kolmandaks, rakendused ei ole Mango jaoks valmis, st. ei oska ära kasutada Mango uuendusi nagu näiteks multitasking.

Oleme siiski lootusrikkad ning usume, et rakenduste ostmise võimalus sarnaselt Android’ile lõpuks ka Eestisse jõuab, samuti jõuavad arendajad oma rakendused Mango-valmidusse viia. Mis meid aga tõeliselt muretsema paneb on see, et rakenduste kvaliteet ei ole nähtavalt paranenud alates eelmisest korrast, kui me WP7’ga tutvust tegime. Samas ei ole siin midagi imestada, kuivõrd WP7 turuosa on kümneid kordi väiksem konkurentide turuosast, mistõttu ei ole see platvorm arendajatele ahvatlev. Teisest küljest on rakendustepoe nõrk tase üheks argumendiks, miks mitte WP7 kasutajate seltskonnaga liituda. Tundub paratamatu nõiaringina ning probleemide allikana, kuid meie usume, et WP7 madal turuosa on siiski tingitud millestki muust kui kesisest rakendustepoest.

Nimelt on WP7 seadmed tänu neile kehtestatud tehnilistele nõuetele pigem kallid. Vaatasime ühe Eesti operaatori netipoodi, kus Androidiga isendite hinnad algasid 100 eurost ja WP7 hinnad 300 eurost. Seega hinnatundlikuma kliendi vaateväljast jääb WP7 välja. Teiseks ja peamiseks madala turuosa põhjuseks on siinkirjutaja hinnangul aga nutitelefonide turul valitsev polaarsus – Android esindab piiramatut vabadust ja võimalusi, tuues ohvriks kasutajakogemuse ja iOS püüab kasutajale pakkuda esmaklassilist kasutajakogemust, tuues ohvriks vabaduse. Kasutajad on harjunud saama ühte või teist, kuivõrd vahepealsed variandid on siiani puudunud. Kuna WP7 asub nimetatud skaalal kuskil vahepeal (pigem iOS’i poolel), siis ei ole see atraktiivne kumbagi pooluse esindajale. Samas neile, kel ei ole nutitelefonide turust ja seal valitsevatest trendidest sooja ega külma, ei hakka WP7 millegi poolest silma – riistvara on Harju keskmine ega paista erilise iluga silma. Samuti puudub igasugune kisa ja kära WP7 ümber, mis võiks kasutajate tähelepanu sellele alternatiivile pöörata. Ja veel üks oluline faktor. Nimelt ei reklaami ükski operaator WP7’ga seadmeid ega soovita neid klientidele, mistõttu saabki WP7’t osta üksnes klient, kes teab konkreetselt, et ta just WP7’t tahab.

Kahvli foor on kollakas-roheline. Kui sulle ei meeldi mis iganes põhjusel iOS või Android ning soovid siiski esteetiliselt nauditavat kasutajakogemust või tahad lihtsalt midagi omanäolist aga ei ole valmis Nokia surnult sündinud MeeGo peale panustama, siis on WP7 on just sulle. Kahvel tänab HTC-d, kes andis meile Mango testimiseks kasutada HTC HD7. Tulenevalt Microsofti riistvarapiirangutest suutis see üle aasta tagasi turule tulnud telefon ilma igasuguste probleemideta jooksutada kõige uuemat WP7 versiooni, Mangot.

Vabadus – õnn või õnnetus?

Elu on kolinud piltlikult öeldes kontorilaualt taskusse ning nutitelefonist on saanud paljude jaoks asendamatu tööriist. Sellise muutuse on teinud võimalikuks mobiilsete operatsioonisüsteemide tormiline areng, mille käigus on peamiselt helistamiseks mõeldud seadmetest saanud miniatuursed arvutid, millega saab mh. helistada. Olulisel kohal nutitelefonide võidukäigus on olnud operatsioonisüsteemide arendajate otsus lubada kasutajatel paigaldada oma seadmetesse erinevaid third party rakendusi. Samas ei ole suuremad arendajad endiselt üksmeelel küsimuses, millistel alustel peaks need third party rakendused kasutajatele kättesaadavaks tegema.

Võrreldes kahte kõige suuremat ning tihedamalt konkureerivat mobiilset operatsioonisüsteemi – iOS’i, mis jookseb nii iPhone’il kui iPad’il ning Google’i poolt arendatavat Android’i, mis jookseb enamus teistel nutitelefonidel ning kõikidel õunamärki mittekandvatel tabletitel – on selge, et lähenemised on kardinaalselt erinevad. Viimane annab oma kasutajatele täieliku vabaduse ning esimene rakendab kasutajateni jõudvate rakenduste suhtes pehmelt öeldes tsensuuri. Seega seisneb nimetatud platvormide erinevus peamiselt kasutajatele antavas vabadusastmes. Küsimus on selles, kumb on parem, kas piiranguteta vabadus või piiratud vabadus?

Vabadus või vähemalt idee vabadusest on ilus asi. Igaühel on õigus teha mida iganes pähe kargab ning mitte keegi ei saa piirata seda vabadust. Tulles tagasi eelnevalt mainitud operatsioonisüsteemide juurde, siis Android sümboliseerib just vabadust. Eriti kontrastsena mõjub Androidi vabadus iOS’i taustal, mille kasutajad on justkui vangistuses mõnes Cupertino’s paikneva hoone keldris ning ootavad, kas ja mida isand Steve neile täna kasutada annab. Pealtnäha tundub kõik lihtne – Androidi maailmas oled sa vaba ja võid teha kõike, mida soovid aga iOS maailmas oled sa vang, kelle liikumisvõimalused on otseses sõltuvuses isand Steve’ist. Miks siis kõik ei ela maailmas, kus võidutseb piiramatu vabadus? Nii mustvalge see küsimus paraku ei ole, kuna sarnaselt inimühiskonnaga ei ole ega tohikski olla ühtegi vabadust, millel puuduks piirangud.

Vaatame seda küsimust pisut laiemalt. Kõik me oleme harjunud elama ühiskonnas, kus meil on teatud põhiõigused – õigus elule, vabadusele, eraelu puutumatusele, sõnavabadusele, eneseteostusele jne. Need kõik õigused on kantud vabaduse ideest. Samas oleme me harjunud, et kõik need õigused on piiratud. Näiteks peame me oma õiguste teostamisel lähtuma kõlblusest, avalikust korrast, teiste isikute õigustest, tervise, au ja hea nime kaitsest. Selline ühiskonnakorraldus, kus õigused on piiratud, on meile loomulik. Ei saa ju jätta piiramata sarimõrvari õigust vabadusele, kuivõrd see piiraks teiste ühiskonnaliikmete õigust elule. Kõnealune korraldus on eelduseks, et ühiskond saaks efektiivselt ja rahumeelselt eksisteerida, muidu tapaksime me üksteist lihtsalt ära.

Tehnikamaailm ei ole siinjuures mingi eraldiseisev universum, kus ühiskonnas kehtivad reeglid oma kehtivuse kaotavad. Erinevaid tehnikaseadmeid kasutavad needsamad inimesed, kes on osaks meid ümbritsevast ühiskonnas. Kui me peame normaalseks sarimõrvari õiguste piiramist, siis miks peaks tehnikamaailma “sarimõrvarid” (nt. pahavara arendajad) nautima piiranguteta vabadust? Ei peakski. Seega on vabadusele seatavad piirangud vajalikud ka tehnikamaailmas.

Absoluutne vabadus, mille suhtes ei ole piiranguid, austab mh. pahatahtlike või lausa kuritegelike kasutajate õigust vabale eneseteostusele. Nii näiteks võib ühe arendaja eneseteostus tuua kaasa kahju sadadele ja tuhandetele tavakasutajale. Seda piiramatu vabaduse teed on muide käinud kõik arvutite operatsioonisüsteemid, kõige õnnetumalt Windows, millele on minule teadaolevalt loodud u. 300 000 viirust. Viiruste ohjeldamise ehk piiramatu vabaduse tagajärgedega tegelemisest on saanud omaette tööstus. Tänapäeva maailmas, kus mobiilsed seadmed on tegemas võidukõiku ning räägitakse koguni “PC-järgsest ajastust”, on oluline, et ei korrataks samu vigu, mis omal ajal tehti. Paraku ei saa neid vigu vältida piiramatu vabadusega.

Lisaks “mõrvarite” õiguste austamisele kaasneb piiramatu vabadusega ka teine probleem, milleks on saadaolevate rakenduste kohati kesine kvaliteet. Tingimustes, kus igaüks võib arendada mida tahes ning mitte keegi ei kontrolli, kas lõpptulemus vastab “arendaja” kirjeldusele, võib ette tulla olukordi, kus rakendus on väga algeline või ei tee üldse seda, mida see tegema peaks. See omakorda muudab kasutajale seadme kasutamise ebameeldivamaks, mis omakorda vähendab platvormi atraktiivsust arendajate jaoks, mis jälle omakorda piirab rakenduste valikut ehk muudab platvormi vähematraktiivseks kasutajate jaoks.

Eeltoodust nähtub, et piiranguteta vabadus on keskmise kasutaja jaoks pigem nuhtlus, kui õnn. Vabaduse idee ei kaalu üles pahavara levikut ning rakenduste kvaliteedi langust. Veelgi enam, kui võtame näiteks mõne meditsiiniasutuse, milles kasutatakse igapäevaselt tahvelarvuteid (jah, neid on vähe aga tuleb juurde), siis võib piiramatu vabadus kaasa tuua lausa fataalseid tagajärgi. Samas arendajate ja tulihingeliste tehnikahuviliste jaoks ei tohiks ära võtta võimalust teha oma seadmega täpselt seda, mida hing ihaldab. Vahe seisneb selles, et nemad teavad, millega nad riskivad ning annavad teadlikult nõusoleku erinevate kasutajat kaitsvate piirangute kõrvaldamiseks.

Ühtlasi tuleks vältida olukorda, kus vabadust liialt piiratakse. Siinkohal võib näiteks tuua Apple’i, kes on saanud hulgaliselt kriitikat oma ebamääraste ning pidevalt muutuvate reeglite kohta. Nimelt ei ole Apple oma arendajatele kehtestanud selgeid reegleid, mida tuleb järgida, et App Store’is oma rakendust müüa saaks. Lisaks on Apple piirangud kohati küsitavad, samuti ei ole Apple omaenda juhistest tihtipeale kinni pidanud. Seega on Apple puhul tegemist ettevõttega, kes on pidanud vajalikuks vabadust piirata, kuid on seda teinud ebaselgelt ning paljude arvates liigselt. Selle tulemuseks on küll pahavaravaba rakendustepood, kus müüdavad rakendused üldjuhul töötavad, kuid piiratud on seadmete funktsionaalsust. Näitena võib siinkohal tuua oma telefonist WiFi hotspot’i loomise võimaluse, mis ei olnud Apple toodete puhul enne käesoleva aasta märtsikuud võimalik, samas konkurendil toimib vastav funktsioon third party rakenduse läbi juba aastaid.

Eeltoodust tulenevalt võib järeldada üht – ideaalset lahendust täna ei eksisteeri. Android ei sea sisuliselt mingeid piiranguid oma arendajatele ning Apple piirab arendajaid liialt, tihtipeale ebaselgete reeglitega. Siiski olen veendunud, et TAVAkasutaja jaoks on olulisem turvaline ning töökindel keskkond, mis on piiratuma funktsioonide nimistuga, kui lõputuid funktsioone pakkuv keskkond, kus turvalisus ning kvaliteet on alalõpmata kaheladva väärtusega omadused.

Tulles lõpetuseks veel tagasi vabaduse idee juurde, siis paraku peab tõdema, et Android siiski ei ole päris vaba. Nimelt leidis Google hiljuti, et nende Marketis on saada 58 rakendust, mis installeerivad turvaauke ning teevad muud kurja kasutajate telefonis. Neid rakendusi esines väidetavalt 260000 seadmes. Kuivõrd Android on vaba ja kõik võivad teha seda, mida tahavad, siis võiks ju parimal juhul hoiatada kasutajaid selliste pahavara olemasolust? Ei, Google otsustas kaugjuhtimise teel nende 260 000 kasutaja telefonist kõnealused rakendused kustutada. Siinkohal on oluline märkida, et jutt käib sellest samast vabast Androidist, kus igaüks võib teha kõike, mida hing ihaldab. Tuleb välja aga, et Google’il on ligipääs kõikidesse seadmetesse ning vajadusel saab Google ilma luba küsimata Teie telefonist lihtsalt rakendused ära kustutada. Loomulikult oli see antud juhul äärmiselt mõistlik teguviis, kuid piiramatu vabaduse idee tappis see täielikult. Nüüd jääb igaühe enda otsustada, kas Suur Isa ei anna teile üldse pahavaralisi rakendusi või võtab need pärast jõuga ära…

LG Optimus 7 (kahvel.ee-s ilmunud arvustus)

LG Optimus 7 on esimene Microsofti tuliuut Windows Phone 7 operatsioonisüsteemi jooksutav seade, mis kahvli tagasihoidlikku “toimetusse” on jõudnud. Olles proovinud mitmeid Windows Mobile 6.5 seadmeid ei osanud 0,5-ühikulisest versiooniuuendusest suurt midagi loota. Ega palju hullemaks enam minna ei saa ju? Ei saanudki. Etteruttavalt võib öelda, et Windows Phone 7 on väga väga väga hea (mitte suurepärane) operatsioonisüsteem, millest pikemalt allpool. Esmalt heidame pilgu WP7 jooksutavale seadmele, milleks sedapuhku on LG Optimus 7.

LG Optimus 7
Optimus 7 on raske, kaaludes 157 g, mis on 20 g raskem iPhone 4‘st ning koguni 38 ehk kolmandiku võrra raskem kui Samsung Galaxy S’ist. Uskuge meid, see on märgatav vahe. Samas ei häiri Optimus 7 kaal meid, pigem vastupidi. Koosmõjus suurepärase koostekvaliteediga tekitab Optimus 7 mass tunde, nagu oleks tegemist äärmiselt soliidse telefoniga, mida Optimus 7 kahtlemata ka on. Siiski on Optimus 7 juures tehtud kaks disainiotsust, mis meile ei meeldi. Esmalt, Optimus 7 sleep/wake nupp, mis on ühtlasi telefoni sisse- ja väljalülitamise nupuks, on ebamugava kalde all ning üliväikene. Kuivõrd seda nupukest on pidevalt vaja kasutada telefoni lukustamiseks ning avamiseks, siis oleks see võinud olla suurem ning käespärasem. Teiseks, Optimus 7 laadimiseks ja/või arvutiga ühendamiseks kasutatav port on peidetud plastikust kaane taha, mille avamisel jääb nimetatud kate “tolknema”.

Optimus 7 ekraan on 3,8 tollise diagonaaliga ning mahutab 800×480 pikslit. Tegemist ei ole AMOLED tehnoloogial põhineva paneeliga, samuti ei ole sellel ülisuurt pikslitihedust. Samas on ekraan piisavalt ere, terav ning kontrastne, et normaalse kasutaja vajadusi rahuldada. Testperioodi jooksul ei tekkinud meil kordagi situatsiooni, kus oleks põhjust ekraani üle otseselt kurta. Äramärkimist väärivad ka ekraani puutetundlikud omadused. Nimelt jälgib Optimus 7 väga täpselt kasutaja näpuliigutusi, samas ei reageeri ekraan pelgalt lähedusele, vaid vajalik on kontakt ekraaniga. Loomulikult on tegemist mahtuvusliku ekraaniga nagu konkurentidel, kuid tavaliselt registreerivad taolise ekraaniga isendid puudutuse ka juhul, kui sõrm on karvavõrra ekraanipinnast eemal, Optimus 7 aga mitte.

Aku vastupidavus on nutitelefonile kohane. Aktiivse kasutamise korral võite ära harjuda mõttega, et laadija peab öökapil olema. Kui väga kokku hoida, eredus madalaks keerata ja kõik raadiod välja lülitada, siis saab telefoni elus hoida ka kaks või enam päeva, paraku ei saa sellist käitumisviisi telefoni kasutamiseks nimetada. Samas ei ole Optimus 7 näol mingil juhul tegemist poole-päeva-telefoniga nagu mõni hiiglasliku displaiga HTC. Ühesõnaga ühe laadimise eluiga on tänapäeva nutitelefonile kohane ehk suhteliselt tagasihoidlik.

Kaamera on 5 megapiksline ning hea näide sellest, et pikslite arv ei tähenda mitte midagi. Ütleme nii, et Optimus 7 ei hiilga oma fotodega. Kui valgust on piisavalt, siis saab enam-vähem pildi, mida kannatab ilma suurema häbita sõpradele-tuttavatele maili teel saata. Kui aga hämaraks läheb, siis on mõistlikkum toimunu meelde jätta, kui seda pildistama (või filmima) hakata. Ka LED välk ei aita palju kaasa, kuivõrd kaamera ei tee vahet, kas pildistad välguga või mitte, mistõttu on välguga lähedalt pildistades kõik ühtlaselt ülesäris ehk maakeeli kärssanud. Ütleme siis nii, et välguga pildistades pead arvama õige kauguse pildistatavast, et saada piisav säritus, ning soovitatavalt mitte pildistama inimesi, kuivõrd hämarates oludes valgust silma lastes on tulemuseks tihti väga suured ja punased silmad. Samas ei ole LED välguga tehtud piltide puudused omased üksnes Optimus 7’le vaid peaaegu kõigile meie käsutuses läbi aegade olnud mobiilidele, mis sellist võimalust pakuvad. Positiivsena võib märkida, et pilditegemise rakenduse avamiseks piisab, (ning on ühtlasi ainsaks võimaluseks) kui vajutada telefoni küljel asuvat nupukest. Seesama nupukene aktiveerib pooliku vajutuse korral autofookuse ning lõpliku vajutamise korral teeb ka pildi. Seega on Optimus 7 omanikul suhteliselt mugav avada kiiresti kaamera ning klõpsata mõni meeldejääv hetk, mis loodetavast toimub hästi valgustatud kohas.

Olgu veel ära märgitud, et Optimus 7 tagakaas on eemaldatav ning see tagab juurdepääsu akule (mis on eemaldatav, kui see Sinu jaoks oluline on) ja SIM-kaardi pesale. Optimus 7 “sööb” tavamõõdus SIM-kaarti ning SIM-kaardi sisestamiseks on vajalik aku eemaldamine, mistõttu on selle vahetamine ilma telefoni väljalülitamata võimatu. Optimus 7’l on lisaks eelpool mainitud sleep/wake ning kaamera-nupule veel nupud heli reguleerimiseks ning loomulikult 3 nuppu, mida nõuab Optimus 7’l jooksev operatsioonisüsteem – “tagasi”, “koju” ja “otsi” nupud.

Üldiselt jättis Optimus 7 väga soliidse ning kvaliteetse mulje. LG peaks aga Optimus 7’t õnnistama parema kaameraga ning ümber mõtlema sleep/wake nupu suuruse ja paigutuse. Kui nimetatud puuduseid ei oleks, annaksime sellele 9 punkti 10-st. Praegu on hindeks 7,5. Seda muidugi juhul, kui me annaksime hindeid.

Windows Phone 7
Nüüd aga kõige olulisema juurde, milleks on Optimus 7’l jooksev operatsioonisüsteem – Windows Phone 7. Taustaks niipalju, et Microsoft ei ole kunagi hiilanud oma tarkvara esteetilise välimuse ega kasutajamugavuse poolest. Samas on enamus pisipehme tooted läbi ja lõhki seadistatavad ning “häkitavad”, mistõttu sai nendega teha kõike, mis kasutajal pähe tuli. Windows Phone 7 on vastand eeltoodule. Välimus ja kasutajamugavus on WP7 peamised tugevused ning laiendatavuse piiratus igas mõttes selle peamine “erinevus” (nõrkus oleks vale sõna, kuna me ei pea võimalust telefoni ahistada oluliseks eeliseks).

Kasutajaliides on WP7’l väga lihtne ning ilus. Juhul, kui me ei teaks, et tegu on Microsofti toodanguga, siis selle peale ise küll ei tuleks. Lock-screen’il, mida saab avada libistades sõrme ülesse, on kuvatud taustapilt, kellaaeg ning kuupäev, samuti tähelepanuta jäänud kõned ja sõnumid ning kalendris järgmiseks planeeritud kirje. Koduekraan on WP7’l kaheosaline. Esmalt peamine ekraan, kus on kuvatud kõik kasutaja poolt seadistatud otseteed. Nimetatud otseteed joonistuvad telefoni ekraanil kastidena, milles on vastavalt rakendusele kuvatud erinevat informatsiooni. Näiteks e-posti puhul on kastis kuvatud lugemata kirjade arv, telefonirakenduse puhul vastamata kõnede arv, piltide puhul viimati vaadatud pildid, kalendri puhul järgmisena toimuv sündmus jne. Seega töötab WP7 peamine koduekraan nii desktopina, kus hoida otseteid, kui ka dashboardina, kust on võimalik kiiresti ammutada informatsiooni ilma rakendusi avamata. Teine home-screen kujutab endase tähestikulises järjekorras loetelu kõikidest rakendustest, mis telefonile paigaldatud on. Lõputu rakendustejada asemel oleks Microsoft meie hinnangul võinud kasutusele võtta kaustad, samuti sooviks me näha võimalust kasutada mitut home-screeni, et grupeerida otseteid erinevat ekraanide vahel. Näiteks kõik fotorakendused ühel ekraanil, kõik mängud teisel ning kõik töötegemiseks vajalik kolmandal.

Erinevates rakendustes ringi liikumiseks ei ole WP7 puhul kasutatud nuppe vaid on loodud võimalus libistada näppu paremale või vasakule, liikudes seega rakenduse ühest osast teise. Näiteks e-posti rakenduses avanevad kõigepealt sisendkastis olevad sõnumid. Libistades näppu vasakule, tuleb ette järgmine “tulp”, milleks on lugemata e-kirjad jne. Selline lahendus on väga intuitiivne, hoides kokku ekraanipinda erinevate nuppude arvelt ning vähendades liigituste arvu, mida kasutaja peab tegema ühest programmiosast teise jõudmiseks.

WP7 kasutajaliides on väga sujuv ja kiire. See on suuresti tingitud Microsofti nõudmisest, mille kohaselt peavad kõik WP7’t jooksutavad seadmed vastama teatud tehnilistele nõudmistele. Me ei märganud kasutajaliidest sirvides kordagi, et WP7 oleks meile kiirusega jalgu jäänud. Kõik on väga sujuv ning vahetu. Üllatav on aga ajakulu, mis on nõutav mängude käivitamiseks. Erinevalt konkurentidest võib WP7 puhul käivitada mängu ning minna südamerahuga kööki võileiba tegema. Paraku võite tagasi tulles avastada, et mäng ei ole ikka veel “valmis laadinud”. Kui mäng aga käivitunud on, siis on kõik sujuv.

WP7’le meeldib väga Facebook. Näiteks kontaktide rakenduses, mille nimi on People, on võimalik kirjutada otse valitud kontakti “seinale” ja vaadata oma Facebooki feedi. Kui keegi peab vajalikuks ühe konkreetse kontakti ööpäevaringset ahistamist, siis on võimalik kõnealune kontakt muuta lähiteeks ning paigaldada see kastikesse oma koduekraanil. Facebookiga sünkroniseerimine on loomulikult vabatahtlik, samuti on võimalik telefonile öelda, et ta võtaks Facebookist infot ainult nende isikute kohta, kes sul juba aadressiraamatus olemas on ning ei topiks kõiki su “sõpru” telefoni.

Telefoni rakendus töötab täpselt nii nagu peab ja midagi erilist siinkohal välja tuua ei ole. Brauseriks on Internet Explorer, mis toetab sarnaselt konkurentidega sirvimist mitmes erinevas aknas ning lemmiklinkide lisamist. Scrollimine on sujuv ja kiire ning topeltvajutuse tagajärjel aktiveeruv automaatne suurendus töötab ideaalselt. Keerates seadme külili, laiub terve ekraani peal laiali brauser ning kaovad ära aadressiriba ja nupud. See annab võimaluse kekskenduda ainult lehe sisule, samas peab aadressi muutmiseks keerama telefoni jälle püstiasendisse, mis on ebamugav.

E-posti rakendus on lihtne selle sõna kõige paremas mõttes. Kuvatud on saatja nimi, saatmise aeg, esimesed read sisust ning manuse olemasolu korral kirjaklambri ikoon. Puudu on aga ühine sisendkast, mis muudab mitme konto haldamise mõnevõrra konarlikuks. Puudulik on ka e-kirjade serverist otsimise võimalus ning threaded messages.

Kalender on sarnaselt e-posti rakendusele äämiselt lihtne, ülevaatlik ning mugav kasutada. Samas on WP7’l probleeme sünkroniseerimisega. Kui me varem mainisime, et WP7 armastab Facebooki, siis Google’it ta ilmselgelt vihkab. Näiteks ei ole võimalik sünkroniseerida Google jagatud kalendreid WP7 kalendriga. Otsisime internetist erinevaid juhiseid ning nippe kuidas Google’i jagatud kalendreid tööle saada, kuid tulutult. Samuti ei suutnud WP7 Google’ist sünkroniseerida enamus kontaktide telefoninumbreid. Kõik muu info oli olemas, aga numbreid polnud. Telefoni puhul pole see just kõige õnnestunum “kompromiss”.

Nutitelefoni edukus sõltub suuresti sellele saadaolevatest rakendustest. WP7 rakendustepood Marketplace on oma ülesehituselt ning funktsioonidelt igati konkurentsivõimaline Apple AppStore’i ja Androidi Market’iga. Meile meeldis, et rakendust paigaldades ei visatud kasutajat rakendusest välja koduekraanile nagu teeb seda iOS. Veelgi enam meeldis meile võimalus tasulisi rakendusi enne ostmist proovida – võimalus, mis nt. iOS’il puudub. Samas on rakenduste hulk WP7 puhul oluliselt piiratum, kui konkurentidel. Kui Apple AppStore pakub kasutajale valikut üle 300 000 rakenduse hulgast ning Androidi Market üle 100 000 rakenduse hulgast, siis WP7 Marketplace pakub kasutajatele valikut kõigest 3 000 rakenduse seast. Tõsi, oluline ei ole rakenduste arv vaid kvaliteet, paraku on aga need kaks omavahel seotud. Seetõttu ei ole WP7 rakenduste poest võimalik soetada näiteks nii elementaarset rakendust nagu Skype, rääkimata Angry Birds’ist ja muudest mobiilsetest mänguhittidest. Samas on seal üht-teist juba olemas. Näiteks Twitteri ametlik rakendus ja üks täitsa viisakas RSS lugeja gReadie. Kuna WP7 on oma olemuselt väga hea platvorm (vähemalt meie hinnangul), siis ei näe me ühtegi põhjust, miks ei peaks rakenduste arv lähiajal oluliselt kasvama, mis peaks kaasa tooma ka kasulike rakenduste lisandumise.

Notification bar on WP7’l sarnane Androidiga. Näiteks kui läheduses on mõni WiFi võrk, ilmub ekraani ülaosasse vastav teavitus. Kui soovid, klõpsa ribal ja saad WiFiga ühenduse. Kui ei, ignoreeri. Kuivõrd WP7’l ei ole veel võimalus multitaskida, siis ei ole notification bar just kõige rohkem kasutust leidev element, kuid juba praegusel kujul ületab see nt. iOS teavituste süsteemi. Nimelt karjub iOS igal võimalikul ja võimatul juhul kõikvõimalikku infot pop-up aknas ning ei lase sul midagi teha enne, kui sa oled teavitusele kuidagi reageerinud. Me saame aru, et Apple’le meeldib asju teha omamoodi ning läbimõeldult kuid praegune lahendus on meid surmani ära tüüdanud.

Võiks arvata, et Office’i rakendus on WP7 tugevaim külg, ent paraku ei ole see nii. Esiteks, ei suuda WP7 Word suurt muud teha kui teksti trükkida ja selle värvi muuta. Tegemist on pigem Notepadi või TextEditi vastega, mitte Wordi mobiilse versiooniga. Jah, kõik Wordi dokumendid avanesid veatult, kuid nende põhjalikum redigeerimine oli võimatu. Sama lugu Exceliga. Mis veel kummalisem, PowerPoint’i presentatsiooni ei ole üldse võimalik luua. Muidugi on küsitav milline terve mõistuse juures inimene hakkab presentatsiooni telefonis tegema, kuid siiski, Office’i tootja võiks sellise võimaluse oma kasutajatele anda.

WP7-ga opereerimiseks on lisaks puutetundlikule ekraanile vaja veel 3 nuppu – “tagasi”, “koju” ja “otsi”. Kui “koju” nupp töötab nii, nagu konkurentidel ehk viib kasutaja home-screenile, siis “tagasi” ja “otsi” nupp on konkurentidest mõnevõrra erinevad. Tagasi nupp teeb täpselt seda, mida võiks oodata, läheb sammukese tagasi. Asja ilu peitub aga selles, et tagasiminemise funktsioon töötab olenemata sellest, kus sa just olid või kuhu minna soovid. Jah, Androidil on ka selline nupuke, kuid mõnede piirangutega. Näiteks ei lase Android minna tagasi home-screenist ehk kui oled vajutanud tagasi-tagasi-tagasi ja sattunud home-screenile, siis Android enam rohkem tagasi minna ei oska. WP7’l selline piirang puudub. Otsi nupp ei tööta universaalselt otseteena Bing otsingumootorisse vaid on rakendusepõhine. Näiteks kui oled Marketplace’is, siis saab otsi nupuga otsida Marketplace’ist, telefonirakenduses olles kontaktide hulgast jne.

Lisaks pisipuudustele on WP7‘l ka mõned põhimõttelised puudused. Nagu juba mainitud, puudub WP7’l multitasking, mis paar aastat tagasi ei oleks olnud suur puudus aga 2010. a. nutitelefoni kohta tundub lubamatu olevat. Samuti ei ole WP7’l cut, copy ja paste funktsioone. Lisaks nimetatud funktsioonide puudumisele on osad funktsioonid lahendatud pehmelt öeldes kummaliselt. Näiteks sisenedes rakendusesse “People”, mis on koduks käikidele kontaktidele, siis selle seadistamiseks tuleb näppu hoida rakenduse pealkirjal, misjärel ilmub antud juhul valik “settings”. Tavainimene ei leia sellist valikud üles mitte iial. Meie sattusime sellele juhuslikult. Arvestades, et tegemist on WP7 versiooniga 1.0, siis on bugide ja pisipuuduste olemasolu vabandatav. Multitasking ja cut, copy, paste oleks pidanud meie hinnangul koheselt “kaasas olema”. Samas ei ole nende etteheidete näol tegemist põhimõtteliste vigadega, mida versiooniuuendus parandada ei saaks. Kui uskuda “hästi informeeritud allikaid”, siis ei ole versiooniuuendus enam mägede taga.

Kokkuvõtvalt võib märkida, et meile väga meeldib Microsofti lähenemine, mis ei klooni olemasolevaid lahendusi vaid pakub välja uue ja värske lähenemise. WP7 tugevuseks on eelkõige esteetika ja kasutusmugavus ning suurimateks miinusteks veel lapsekingades rakenduste keskkond, mõned puuduvad funktsioonid ning mõned bugid. Siinkohal on oluline märkida, et funktsioonid, lõppviimistlus ning rakendustekeskkonna areng on probleemid, mis on lahendatavad ja suure tõenäosusega lahenevad lähiajal. Seega perspektiiv on WP7’l väga hea. Usume, et poole aasta pärast, kui tarkvara on tõeliselt küps ning rakenduste arv ja kvaliteet on kasvanud, on tegemist täiesti tõsiseltvõetava konkurendiga nii Androidile kui iOS’ile.

WP7 mõjub värskendavalt ning kinnitab veelgi meie arusaama, et oluline ei ole, et seade teeks kõike vaid oluline on, et seade teeks osasid asju, aga väga hästi. Me oleme nõus pigem elama valitud funktsioonidega, mis töötavad laitmatult ja mille kasutamine on nauditav, kui keskkonnas, kus on olemas kõik funktsioonid, mida keegi on suutnud välja mõelda, kuid kus puudub esteetika ning kasutajamugavus.