Erik Lepikson'i blogi

Sattusin hiljuti sirvima ühte eestimaist tehnikaajakirja nimega Arvutimaailm. Olin sellise kirjutise olemasolust teadlik, kuid varem ei suutnud ma sealt midagi huvipakkuvat leida. Seekordne number aga köitis mind tänu oma esikaanele, mille kohaselt pidi värskes numbris selguma parim äritelefon. Kuna ma ise kasutan oma telefoni igapäevaselt tööasjade ajamisel, siis otsustasin lugeda mida targad inimesed turul olevatest nutitelefonidest arvavad. Ühtlasi olin huvitatud, kas kultuslik iPhone on troonilt tõugatud mõne Androidi, või äkki isegi Symbiani kasutava isendi poolt.

Suur oli mu üllatus, kui asusin lugema iPhone’i kohta kirjutatut. Telefonil, millele on loodud üle 100 000 rakenduse, on väidetavalt askeetlik funktsionaalsus, äritelefonina on iPhone’i miinuseks kehv kaamera ning testija ei suutnud andmeid üle sinikihva edastada. Vähe sellest, et testija on pehmelt öeldes juhm käpard, kes pole aru saanud omaenda testi eesmärgist, kukkus ta veel valetama väites, et iPhone’i ei saa juhtmevaba modemina kasutada. Arvestades, et paljud inimesed langetavad oma ostuotsused just seesuguste testide tuginedes, võiksid Arvutimaailma tegijad oma fakte kontrollida, sügavalt peeglisse vaadata ja omad järeldused teha.

Tegelikult ei tahtnud ma aga rääkida kohati olematust tasemest meie tehnikaajakirjanduses. Minu tähelepanu köitis hoopis iPhone’i testinud isiku suhtumine. Tema hinnangul on iPhone “äge” aga paljud telefonid on kiirema protsessoriga ja paljudel on rohkem funktsioone. See pani mind mõtisklema, miks on iPhone, mis just ei hiilga ühegi konkreetse näitajaga, kõige populaarsem ja kriitikat kannatavate ajakirjade poolt parimaks hinnatud nutitelefon? Pärast mõningat mõtisklemist jõudsin lihtsa järelduseni – funktsioonid ilma funktsionaalsuseta ei ole midagi väärt.

Näitena võib tuua sellesama iPhone’i. Paljud telefonid enne iPhone’i võimaldasid internetis surfata, maili lugeda ning pilti teha aga see kõik oli ebamugav ning läbimõtlemata. iPhone tegi nende funktsioonide kasutamise aga mugavaks. Elav tõestus sellest on asjaolu, et seesama iPhone, millele kuulub “kõigest” 18% nutitelefonide turuosast, on tänaseks vastutav üle 50% kogu maailma mobiilse internetiliikluse eest. Samuti on iPhone saanud maailma populaarseimas fotoportaalis Flickris mitte ainult kõige kasutatavamaks kaameratelefoniks vaid üldse kõige populaarsemaks fotoaparaadiks nimetatud keskkonnas. Lihtsus, mugavus ja funktsionaalsus on minu hinnangul need märksõnad, mis sellised numbrid võimalikuks teevad. Tehnilised näitajad on teisejärgulised. Võtame näiteks iPhone’i kaamera, millel on ülikehvad näitajad (võrreldes konkurentidega) kuid see on siiski kasutajate seas populaarseim kaamera, millega tehtud fotode arv ületab üle 10 korra populaarsuselt teise kaameratelefoni, Nokia N95 vastava näitaja.

Põhjus miks ma funktsionaalsete ehk lihtsasti ja mugavalt kasutatavate toodete loojana just Apple’it nimetan on ilmselge. On ju Apple meile andnud graafilise kasutajaliidesega operatsioonisüsteemid, hiire, personaalarvuti, iPodi ja iPhone’i. Kõik loetletud seadmed/tehnoloogiad on oluliselt muutnud ning välja kujundanud meie arusaamasid tänapäeva tehnikast ning teinud oma olemuselt keerukad infotehnoloogilised võimalused arusaadavaks ja kättesaadavaks ning kasutatavaks igaühele.

Mida ma selle postitusega öelda tahan on see, et püüdke üle saada oma eelarvamustest ning vaadake asju tervikuna. Tehnikavidinad on siiski vaid abivahend eesmärkide saavutamiseks ning neid peab olema mugav kasutada. Ei ole kasu hulgalistest funktsioonidest ilma funktsionaalsuseta.

PS. Jah, ma olen ise Apple “fanboy”, oman paljusid Apple tooteid ja kavatsen osta ka täna avalikkuse ette jõudva Apple seadme (väidetavalt midagi tableti sarnast) teadmata isegi misasi see täpselt on. Minu haiglane vajadus Apple toodete järele on siiski tingitud minu huvist selle ettevõtte vastu ning soovist põhjalikult uurida Apple lähenemist erinevatele tehnikavaldkondadele, mitte aga tahtest kinnisilmi ülistada igat Apple toodet. Näiteks olen ma veendunud, et iPhone on oma riistvaralt juba üsna eakas ning viimane aeg oleks eeskuju võtta nt. Google’i uue nutitelefoni Nexus One’i riistvarast. Samuti tunnistan, et nt. AppleTV on üks suhteliselt ebaõnnestunud toode Apple ajaloos. Siiski loodan, et minu eelnevates lõikudes kirjutatut ei jäeta tähelepanuta pelgalt seetõttu, et ma Apple’it kui brändi tihtipeale haiglaslikult austan. Samuti ei ole käesolev postitus mõeldud arutelu tekitamiseks, veel vähem vaidluseks, teemal mac vs. pc või iPhone OS X vs. Android. Igaüks kasutab seda mida tahab ja mis temale õige on.

Viimasel ajal on autospordiringkondades, eelkõige rahvasportlaste seas, kirgi kütnud rahvaspordi komitee novembris langetatud otsus, millega muudeti oluliselt rahvaspordi formaati. Viidatud otsusega tahab EAL tuua rahvasportlased turvalisuse kaalutlustel “metsast välja”, millega rahvasportlased sugugi nõus ei ole. Käesolevas kirjutises esitan oma sügavalt isikliku seisukoha antud küsimuses.

Andmaks hinnangut sellele, kas viidatud otsusega tehtud muudatused on kasulikud või kahjulikud rahvaspordile, tuleb selgeks teha, misasi on idee poolest rahvasport, mis on rahvaspordi olemus. Kõige üldisemalt on rahvaspordi olemuseks ja eesmärgiks autonduse ja autospordi populariseerimine nö. tavainimeste seas. Selleks, et rahvasporti populariseerida on loodud rahvaralli ja rahvasprindi sarjad, milles peaks iga tavaliikleja saama oma tänavalegaalse sõidukiga võtta osa omavahelistest mõõduvõtmistest. Seega ei ole rahvaspordi peamiseks eesmärgiks tulevaste rallisõitjate koolitamine, vaid kokkupuutepunkti loomine nö. tavainimese ning autospordi vahel. Tänapäeval toimub aga rahvaspordis suuremate ja võimsamate masinate ehitamine, mis on mõeldud puhtalt rahvaspordivõisltustel osalemiseks, mõõduvõtmised toimuvad sportrallidega sarnastel kiiruskatsetel ja seejurees on turvavarustus pea olematu. Rahvaspordist on saanud kasvulava sportralli jaoks ning kohati on raske vahet teha, kus lõppeb rahvaralli ning kust algab sportralli. Minu hinnangul on valitsev olukord kaugel sellest, mida rahvasport oma olemuselt kujutama peaks.

Käesoleva konflikti põhjused ei ole peidus mitte novembrikuises rahvaspordi komitee otsuses, vaid nendes otsustes, millega rahvasport selliseks kujunenud on, nagu see täna on. Rahvasport on muutunud tunnustatud ettevalmistavaks sammuks sportrallisse, mis on ilmselgelt vastuolus rahvaspordi eesmärgiga. EAL, saades aru, et rahvasport ei ole enam rahvasport, pidi langetama radikaalseid otsuseid. Rahvasportlased, olles külge saanud “rallipisiku”, ei taha enam sportrallidele sarnanevatest võidukihutamistest loobuda. Olenemata rahvasportlaste tahtest peab siiski tõdema, et praegune formaat on ületanud igasugused terve mõistuse piirid ning vajab hädasti muutusi. Olen siinkohal nõus Talis Perosti 12.11.09 väljaütlemisega, et igasuguse mootorispordi juhtorgani kolm esmast ülesannet on ohutuse tagamine, võrdsuse tagamine ja ala populariseerimine. Siinkoahl peab tõdema, et EAL rahvaspordi komitee ei ole oma ülesannetega hakkama saanud, kuivõrd tagamata on ohutus ning võrdsus. Alljärgnevalt käsitlen peamist argumenti, miks minu hinnangul ei saa jätkuda rahvasport praegusel kujul – turvalisust.

Rahvasport on praegusel kujul ohtlik. Vaadates käesoleva aasta rahvarallisid, siis paljud katsed toimuvad tavalistel kruusateedel, mis ei erine mitte millegi poolest sportrallil kasutatavatest kiiruskatsetest – kiirused kasvavad tublisti üle 100 km/h, teed on kurvilised ning ääristatud puude, postide ja muu taolisega. Piisab ühest kurvist, milles kiirust nt. 120 km/h ning ühest puust, et tänavasõiduatus sõitvad rahvasportlased lihakonserviks muuta. Ma ei näe ühtegi õigustust, miks peaks rahvasportlastel olema lubatud sõita primitiivse turvavarustusega tavalistel kiiruskatsetel. Veelgi enam, näiteks poest ostetud ja natukene “muditud” Subaru Imprezal on oluliselt rohkem jõudu, kui seda on N4 nõuetele vastaval võistlusautol. Seega on praegu olukord, kus algajad roolikeerajad sõidavad võimsamatel autodel ilma turvavarustuseta ning samadel radadel, mis kogenud sõitjad, võrdsetel või nõrgematel autodel ning piisava turvavarustusega sportrallis. Meil on olnud tohutult õnne, et tänaseni ühtegi suuremat õnnetust juhtunud ei ole.

Rahvasportlaste vastuväited stiilis “toimunud õnnetuste kahju on olnud väiksem, kui tavaline liikluskahju” ning “vigursõit meid väga õnnelikuks ei tee” on mõistusevastased. Turvalisuse tagamise eesmärgiks on hoida ära inimohvreid. Selline eesmärk peaks terve mõistusega inimese õnnelikuks tegema küll. Kui tekib soov tegeleda sportralliga, siis selleks on võimalus loodud II liiga näol, rallikrossi näol, rallisprindi näol. Loomulikult kaasnevad sellega kulutused, kuid see on paratamatus. Me ei saa kulude kokkuhoiu saavutamiseks võtta arutuid riske.

Eile poes ajakirjaleti ees seistes otsustasin anda FHM-ile veel ühe võimaluse. Kunagi algusaegadel oli tegemist ju täitsa OK ajakirjaga kuid u. 2 aastat tagasi lõpetasin selle lugemise, kuna asi muutus pehmelt öeldes imalaks. Nüüd siis ostsin värske numbri lootes, et asjad on paranenud aga ei. Vastupidi. Nii sisutühja teost, kui sellise liimitud peldikupaberi kohta üldse teos võib öelda, pole ma ammu lugenud. Kunagisest naljasektsioonist, kus oli alati paar-kolm väga head anekdooti on järele jäänud Valdo Jahiloo naljanurk. Tehnikasektsiooni nealaks on värvilised Samsungi seebikarbid ja lendav auto. Olgem ausad, isegi mu 8-aastast õepoega ei huvitaks mingi langevarju otsas rippuv risu, millega saab ka maapeal kulgeda. Ja mida peaks huvitavat olema lugeda artiklist pealkirjaga “Seks, droogid ja 36-tunnine erektsioon”? Tundub, et koos peatoimetaja vahetusega on “tegijate” hulka sattunud hulgeniselt kuudijuhte, natukene Meie Mehe fanklubi ja tagatipuks paar taksojuhist kinnisvaraarendajat, kel IQ suurt üle kingaumbri ei küündi. Minu sõbralik soovitus on õhtul pigem varem magama minna, kui raisata aega selle soperdise lugemiseks.

Mis siis veel täna silma jäi? Ahjaa, Martin Helme kandideerib üksiküritajana europarlamenti. Kodanik Helme lubab astuda võitlusse eurobürokraatia ja -regulatsioonidega. Lisaks usub Helme, et Eestit aitab kriisist välja majanduse elavdamine, mitte eurole üleminek ja et Eesti ja kogu Euroopa üheks tähtsamaks probleemiks on iibekriis. Siinkohal ei üllata mind mitte selle marurahvuslase kummalised vaated vaid tema arusaam europarlamendi tööst. Tundub nagu inimene tõesti usuks, et ta läheb ja teeb midagi ära. Keegi peaks talle selgitama, et europarlament osaleb EL-i seadusandluses samapalju kui mina oma kodustes otsustusprotsessides. Isegi, kui europarlament töötaks samadel alustel nagu Eesti parlament, siis on Martin Helme hääl vaid 1 736-st. Ja tagatipuks, kui sa juba Eestis naerualune oled, siis mida sa veel euroopas teha kavatsed? Olgem ausad, europarlamenti valitu lahkub Eesti poliitikas, temast ei sõltu järgmise 5 aasta jooksul enam itte midagi ja samas tal endal on hea olla, kuna palk on hea ja otseselt midagi tegema ka ei pea. Seega tuleks Eestist europarlamenti saata just need isikud, kellest siin tahaks lahti saada. Kuna aga Helmest ka siinmail midagi ei sõltu, siis ei ole mõtet ju kohta raisku lasta. Ma usun, et Martin Helme saaks oma eesmärke tunduvalt efektiivsemalt realiseerida näiteks FHM-i toimetuses, kus vähemalt mõned kõlupead ta häält kuulda võtaksid.